Teejoomise traditsioonid

Hetkel kasvatatakse teed peaaegu 40 riigis üle maailma. Tootmismahtude poolest on esireas India, Hiina, Sri-Lanka, Keenia, Indoneesia, Türgi ja Vietnam. Suurimateks tee tarbijateks peetakse Venemaad, Suurbritanniat, Pakistani, USA-d, Jaapani.

Allpool on mõned rahvuslikud teejoomise tavad. Võimalik, et mõned retseptid ahvatlevad neid kordama. Mida arvate Tiibeti rohelisest teest soola ja kitsepiimaga?

Teejoomise traditsioonid: Inglismaa

On raske uskuda, et Euroopa rahvas, kes on kõige rohkem tuntud oma teejoomise traditsioonidega, sai selle joogi olemasolust teada viimasena. Süüdi selles on Oliver Cromwell, kes alustas majanduslikku sõda Hollandiga, tollase merevedude liidri vastu. Cromwell sulges pikaks ajaks Inglimaa Idamaade kaupade ees. Alles pärast seda, kui 1658. aastal astus troonile pikka aega Hollandis paguluses elanud Karl II, läks tee Inglismaal kiiresti moodi. Veel kümmekond aastat ostsid inglased teed hollandlaste käest ning hiljem alustati otsetarneid.

Kaotatud kümme aastat õnnestus eurooplastel väga kiiresti tasa teha ja tänapäeval ei kahtle keegi, et britid on kõige suuremad tee tarbijad nii kogu Euroopas kui ka maailmas.

Kõige kuulsamad inglaste poolt juurutatud tee joomise traditsioonid on kellaviietee ja tee piimaga.
„Five o’clock” traditsioonile pani aluse 19. sajandi alguses seitsmes vürstinna Bedford Anna Maria. See asendas söömise vajaduse sel kellaajal kuna moe kohaselt sõi peen seltskond lõunat hiljem, keskpäeva asemel umbes kella 7 või 8 ajal õhtul. Suurt ajavahet hommiksöögi ja lõuna vahel täitis kerge õhtuoode, kuid sellest jäi väheks. Olukorra päästis tee joomine, mis toimus maja perenaise buduaaris. Koha valiku tingis asjaolu, et nii tee ise kui ka Hiina portselanist teeserviisid olid kallid ja teenijatele joogi valmistamist ei usaldatud – isegi nõusid hoiti leedi ruumides.

Ühe teooria järgi on ka tee piimaga seotud portselani kallidusega: arvati, et kuum tee võib vigastada peeneid ja õrnu tasse. Väga oluliseks kujunes küsimus, kas peab valama „tee piima sisse” või „piima tee sisse”.  See vaidlus kestab juba aastasadu. Ühest lahendust piima ja tee probleemil ei ole, kuid tahaks tuua ära George Orwelli arutlused tee kohta:
«… alguses tuleb valada tassi tee, mitte piima. See on üks tulisemaid vaidluse teemasid; igas Briti perekonnas võib leida mõlema platvormi toetajaid. Teooria „alguses piim”  pooldajad võivad oma seisukoha tõestamiseks tuua ära küllaltki kaalukaid agumente, kuid mina oma positsioonilt ei tagane: valades alguses tassi tee ja segades seda piima lisamise ajal, võib väga täpselt reguleerida vajaliku piima kogust. Vastasel korral võib seda liiga palju tulla.”

Ideaalis segatakse piim ja tee vahekorras 1: 2, mis lubab saada värskendava, toitva ja mitte eriti kuuma joogi. Suhkrut sellele lisada ei soovitata – tõelised asjatundjad on veendunud, et suhkur hävitab tee maitse.
Suhkruga või ilma – iga britt joob päevas mitu tassi kanget, ergutavat teed, jätkates sellega suurepärast traditsiooni, mis tekkis 350 aastat tagasi.

Teejoomise traditsioonid: Saksamaa

Kogu maailm teab, et sakslased joovad kohvi, kuid Saksamaal ei ela ainult sakslased – Põhjamere kaldal elavad friisid joovad teed juba 300 aastat. Neil on isegi oma tee valmistamise retsept. Osa friisi rahvast elab Madalmaade territooriumil. Kuna just hollandlased tõid esimestena tee Euroopasse, ei ole friiside tee armastuses midagi imelikku – vähemalt nii tundub meile XXI sajandil. Friedrich Suure ajal aga valitses Saksamaal hoopis teine arvamus: kuningas ise suhtus teesse umbusklikult, nimetades seda „Hiina draakoni mürgiks". Tuleb märkida, et kuningal olid pragmaatilised eesmärgid: kohvi import täitis edukalt tema kukrut. Friedrich väitis, et saavutas oma rahvaga üksmeele: rahvas võis rääkida mida tahtis, kuningas aga võis teha, mida tahtis. Seega 20. mail 1777. aastal keelati tee kogu Preisimaa territooriumil ära. Kahe aasta pärast, kartuses, et kroon saavutab liiga suure võimu majanduses, astus friiside eest välja aadelkond. Sellest ajast peale saavad friisid iga päev nautida oma kuulsat teed.

Selle valmistamise retsept on järgmine: tassi pannakse tükk suhkrut „kluntje”, valatakse peale tee ja lisatakse rõõskkoor. Idee on selles, et jooki ei tohi segada ja tuleb nautida erinevate maitsete gammat: koorest tavalise teeni ja teest magusa kooreni. Segamise keeluga on seotud teelusika eriline osa selles tseremoonias: pannes lusika tee sisse näitab külaline, et ta ei kavatse teejoomist jätkata.

Muide, friisid kasutavad spetsiaalset teed, mida tuntakse kui „idafriiside segu”. Selle põhikomponent on India provintsist Assamist pärit tee, samasugune nagu Greenfield Classic Breakfast.

Teejoomise traditsioonid: India

Indiasse jõudis tee suhteliselt hilja, XIX sajandil. Tee tõid Indiasse britid. Seda on peaaegu võimatu uskuda, kuna tee etendab hindude elus väga tähtsat osa – eriti Põhja-Indias (lõunas eelistatakse traditsiooniliselt kohvi). Vaatamata sellele, et hindud elasid aastatuhandeid teepõõsaste kõrval, said nad teada, et selle lehtedest võib valmistada värskendavat ja ergutavat jooki, just sahiibidelt, kelle jaoks tee joomine oli võimalus puhata raskest tööst ja mõtiskleda kaugest kodumaast.

Tänapäeval võib India põhjaosas kohata igal sammul teemüüjate väikseid lette. Letil seisab suur, vene samovari meenutav metallkann, mis hoiab tee lõpmatuseni soojana. Tass teed ei maksa praktiliselt midagi ning juuakse seda rohke suhkru ja piimaga. Pandžabi provintsis lisatakse teele keevat piima ja vürtse.

Veel üks tore traditsioon seisneb selles, et teed pakutakse kõikides raudteejaamades, mõnikord isegi rongides. Selle ergutava „tee” väärtust hinnatakse just mussoonide hooajal, kui palavus muutub talumatuks. Suurtest kannudest valatakse tee väikestesse savitassidesse – kui tee on joodud, lüüakse need puruks. Seda on vaja selleks, et teeline oleks kindel: keegi madalamast kastist ei saa temaga ühest tassist juua.

Tiibeti elanikke aga sellised eelarvamused ei häiri. Tiibet piirneb Hiinaga ja seal hakati teed jooma tuhat aastat varem kui Indias. Erinevalt teistest India rajoonidest, juuakse seal rohelist teed ning alati valatakse tass ääreni täis – usutakse, et see toob õnne. Kuid seda ei saa nimetada hiinlaste tee joomise traditsiooniks – hiinlased ei lisa kunagi teele soola ja kitsepiima.
Tiibet on ainus koht maailmas, kus teed ohverdatakse jumalatele. See teeb teest kõige kallima kingituse ja külalislahkuse lahutamatu osa.

Teejoomise traditsioonid: Hiina

Maa, kus teed juuakse enam kui neli tuhat aastat, on õigusega uhke selle joogiga seotud tavade rohkuse üle. Teed pakutakse külalisele (on olemas spetsiaalne riitus „tee pakkumine külalistele”), serveeritakse ametlikel vastuvõttudel ja ärikohtumistel.

Kuid ekslik on arvata, et tee on alati olnud selline, nagu meie teda tunneme: tuhandeid aastaid on hiinlased katsetanud erinevaid tee lehe töötlemise ja tee keetmise meetodeid. Alguses värskeid tee lehti lihtsalt keedeti. Ajaloolises traktaadis „Jin dünastia lugu” on öeldud: „U kuningriigi elanikud keedavad tee lehti ja kutsuvad seda aromaatseks pudruks”. Seejärel leiutati keerulisem töötlemise meetod: lehed praeti pruuniks ja hõõruti pulbriks. Seda teed enam ei keedetud, vaid valati sellele peale kuuma vett – nagu meiegi praegu. Hiljem tekkis plaaditee, mille tegemiseks valmistati tee lehtedest tainas ja see kuivatati.
Eriti peeneks muutus teetseremoonia siis, kui moodi tuli niinimetatud „tee võrdlus” – mäng, kui pulbriks hõõrutud tee lehele valati peale keevvesi ja segati nii, et tekiks valge vaht. Võitjaks tuli see, kelle vaht püsis kõige kauem. Kuid ei tasu suhtuda tee võrdlusese kui tavalisesse võistlusesse – tõelised intellektuaalid võisid leida naudingu ka lihtsas teevahu jälgimises. Luuletuses „Esimene kevadvihm Linanis” kirjutas luuletaja Lu Ju: „Pintsel libiseb mööda paberilehte. Heleda akna all istun, lõbustades end teevahu jälgimisega.”

Alles Min dünastia ajal, XIV sajandi alguses hakkab Hiina koorekiht jooma teed sellisel kujul, nagu see eksisteerib tänapäeval. Huvitav on asjaolu, et tavainimesed hakkasid juba varem eelistama seda teed just valmistamise lihtsuse pärast. Harv juhus, kui ühiskonna kõrgemad kihid võtavad madalamatelt kihtidelt kombed üle. Raamatus „Lisapeatükid metsikusest ja saavutustest” ütles Shen Defu: „Kaasaja inimesed armastavad teepungade tõelist maitset, nad pöördusid lätete juurde tagasi, vahetasid luksuse lihtsuse vastu, tulid esivanemate poolt valitud tee maitse juurde tagasi.”

Umbes samal perioodil oli ka hiina teemajakeste, briti kohvikute analoog, õitseaeg. See oli koht, kus võis juua tassikese teed ja puhata meeldiva vestluse saatel.

Tänapäeva Hiinas hoitakse vanu ja luuakse uusi teejoomise traditsioone. Tee ei ole siin pelgalt jook, see on elustiil. Iga hiinlane tunneb teesid ja hindab võimalust maitsta mõnda tõeliselt tuntud teesorti. Luuletaja Su Shi lause: „Oivaline tee on alati olnud sama ihaldusväärne kui kaunitar.”

Teejoomise traditsioonid: Venemaa

Venemaal on teejoomise traditsioon kõige vanem ja kõige tugevam kogu kontinentaaleuroopas. Venelased tegid teega tutvust umbes samal ajal kui inglased - XVII sajandi esimesel poolel. 1689. aastast, pärast lepingu sõlmimist Hiinaga, algas regulaarne tee import Venemaale. Karavanitee, mis sai nimetuse selle järgi, kuidas tee Hiinast Moskvasse toodi, oli alguses väga kallis, kuid kaubanduse arenguga läks tee hind odavamaks – nagu see juhtus ka Inglismaal. Vahe on selles, et isegi pärast hinnalangust oli karavanitee mitu korda kallim kui sama kvaliteediga tee Inglismaal.

Kõrge hind ei häirinud venelasi ning nendest said kõige suuremad teearmastajad maailmas. Nad leiutasid ka samovari – unikaalse tee keetmise masina. Esimesed samovarid on pärit XVIII sajandi algusest, Jelizaveta I valitsemise ajast. Seadeldise nimetus juba räägib selle tööpõhimõttest: ta ise keedab teed, õigemini teevett.
Just samovariga on seotud venelaste teejoomise omapära – see on väga pikk protsess, samovar ju lubab hoida tee soojana praktiliselt lõpmatuseni. Seega tee joomine samovarist võis kesta tunde, täites nende inimeste jõudeaega, kes ei pidanud töötama või pakkudes puhkust pereringis madalamate klasside esindajatele. Venelased ei tahtnud isegi reisimise ajal teest loobuda – meieni on jõudnud kandilised reisisamovarid, mida oli lihtsam pakkida.

Tavaliselt joodi teed suhkruga – hoides suhkrutükki suus ja lastes tee läbi selle. Osaliselt oli see seotud asjaoluga, et suhkur oli veel kallim kaup kui tee.

Tänapäeva teejoomise traditsioonid on muutunud. Samovarist on saanud haruldus, eriti linnaperedes, kuid ikka veel eelistatakse Venemaal ühekordsetele teepakkide asemel lehtteed, mida peab tegema teekannus. Juuakse teed reeglina ilma piimata, mis tingib tee sortide valiku – kerged Tseiloni teed on populaarsemad kui paksud India teed (Venemaa on suurim Tseiloni tee importija maailmas). Roheline ja taimetee hõlmavad ainult 5% turust.

Igas peres tuuakse pärast lõuna- või õhtusööki lauale tingimata kange, aromaatne tee. Venemaal kutsutakse ja tullakse külla „tassikesele teele”, see on sõbraliku vestluse üks oluline osa. Arvestades pikaajalist teejoomise traditsioone, tunnevad venelased teesid ja võib väita, et jutt käib tassikesest väga heast teest.

Teejoomise traditsioonid: Jaapan

Jaapanlastele rääkisid teest hiinlased, korealased või nendes riikides reisinud kaasmaalased VIII sajandil, kuid populaarseks sai tee Päikesetõusu maal XII sajandil, mil hiinlased – tuntud teemoe loojad – keetsid pulbriks jahvatatud teed, jälgisid tee vahtu ja võistlesid omavahel, kes suudab kõige paksema vahu üles lüüa. Mood liikus üle mere ja sellest ajast eelistavad jaapanlased pulberteed. Nad tõid teejoomisse ka palju uut, muutes selle tõeliseks tseremooniaks, mis on täis sügavat filosoofilist mõtet.

Kahjuks oskavad tänapäeval klassikalist teetseremooniat Jaapanis väga vähesed läbi viia. Asi on selles, et tseremoonia eeldab spetsiaalse teemajakese olemasolu, mis peab asuma spetsiaalses aias – arvestades maa maksumust Jaapani saartel, on seda tingimust praktiliselt võimatu täita.
Reeglite kohaselt peab tseremoonia korraldaja saatma kirjalikud kutsed, millele vastatakse kirjaliku nõusolekuga. Tseremooniale tulnud külalised valivad kõige vanema ja auväärsema seltskonna liikme – temast saab aukülaline. Kõik teised moodustavad ka kindla hierarhia – teine külaline, kolmas…Selles järjekorras peavad külalised pesema käsi ja võtma sisse kohad teemajas. Tuju tõstmiseks pakub peremees enne tee joomist külalistele kerget einet ja isegi saket.
Teetseremoonia algab ühest suurest tassist, mille peremees ulatab järgemööda kõikidele külalistele. Iga külaline võtab kolm lonksu ja avaldab oma vaimustust. Seejärel palub aukülaline kõikide külaliste nimel tseremoonia peremehel jutustada selle tassi lugu. Siis valmistab peremees niinimetaud „vedela tee” ning teemajja tuuakse kandikud suupistetega. Nüüd võivad külalised juua teed kuidas soovivad.

Tavakohaselt võisid selliseid teejoomisi korraldada ja nendes osaleda ainult mehed, kuid tänapäeval valmistavad sageli teed ka naised. Teemaja asendab aga eraldi tuba korteris.