Kuidas avastati tee?

Teada on, et esimestena avastasid teelehe väärtuse hiinlased. Kuid see ei vasta järgmisele küsimusele: „Millal?” Oletatavasti juhtus see I saj m.a. dünastia Han valitsemise ajal, samal ajal tekkis ka hieroglüüf „cha”. Kuid on ka andmeid, et hiinlased jõid teed juba III saj e.m.a - legendi kohaselt  „vaimulikust talunik” Shen Nun avastas tee võlu ja kasulikkuse 2737. aastal e.m.a, kui teepõõsa lehed kukkusid juhuslikult kaussi, kus ta keetis vett. Teda vapustas joogi maitse ja toniseeriv efekt ning ta hakkas seda iga päev jooma.

Tee võidukäik üle maailma algas palju hiljem – umbes V saj m.a., kui hiinlased hakkasid teed müüma turgi hõimudele. 200 aastat hiljem vallutas tee endale kindla koha nomaadide ja tiibetlaste elus. Veel 200 aasta möödudes sai teest rahvusjook Jaapanis.

Eurooplased maitsesid teed alles XVI sajandil,  regulaarselt hakati seda aga jooma veel hiljem kui sada aastat hiljem hakkasid hollandlased  „hiina rohtu” Euroopasse eksportima. 1664. aastal kinkis kompanii Ost-India kuningas Karlile kaks naela teed ning seda hetke võib nimetada tee tulekuks Briti saartele. Tekkisid tee poed ning 1717. aastal avati Londonis ka esimene teemaja „Kuldne lõvi”.

19. sajandi alguses hakkas seitsmes vürstinna Bedford Anna kutsuma sõpru pärastlõunasele teele. Sealt saigi alguse kuulus Inglise "five o'clock".

Tuleks märkida, et inglaste panus maailma teejoomise kultuuri ei piirdu pelgalt kellaviieteega: just britid aitasid kaasa teepuu levikule üle kogu maailma, hakates kasvatama seda India provintsis Assam, Tseilonil, Keenias ja teistes maades.